Taas on aeg linnulennul läinud ja Laurke 5 kuu vanuseks saanud. Aeg läheb nii kiiresti,et ei jõua teisega enam sammu pidada. Tahaks teinekord panna selle aja seisma hetkeks ja nautida seda kaunist aega natuke pikemalt. Aga võta näpust, vot ei saa. Laps see kasvab omasoodu ja areneb sammuti. Ma sooviks, et ta ei kasvaks nii kiirelt ja ma saaks teda hoida süles ja hellitada väiksena nagu ta praegu on, tunduvalt kauem. Loomulikult on iga areng omamoodi põnev ja ootan seda pikisilmi. Kuid ometi ei soovi ma, et see aeg nii kiirelt möödub.Iga naeratus mis sulle antakse on kena ja teeb südame soojaks. Jumaldan seda hambutut tite naeratust. Kõik tited on minu jaoks imelised, olgu nad siis omad või võõrad. Ja mis saabki olla imelisem, kui jälgida ühe pisikese olevuse arengut. Ainuke mis on meie teha, on kasvatada neist pisikestest olevustest täisväärtuslikud inimesed, kes siin maamunal hakkama saaks.Minul seisab pikk töö ees ja ma teen seda rõõmuga. 2 last on juba omal elul ja kaugel see 3 enam on. Õnneks ei jää kodu tühjaks, kui suuremad pesast välja lendavad. Ja alati on rõõm, kui nad koju käima tulevad.:D Laurake on oma esimesed vaktsiinidki juba kätte saanud ja kaalume me üle 5 kilo. Pikkust momendil ei tea, kuna arstionu juurde minek alles novembris. Siis saame teada, kas ka südames olev auk on juba kinni kasvanud. Loodan parimat. Väiksemaks on igatahes läinud ja küll ta tasapisi ka kinni kasvab. Laura ise igati rõõmus ja siiani ka väga hea laps olnud. Ja nüüd me oleme suured kuna oleme alustanud ka putrude söömisega 😀 Liha veel nõutada ei saa, kuna emme ei anna. Kui hambad suus, küll siis liha ka antakse, selline on emme jutt 😀 Ja siin siis mõned pildid meie 5 kuusest põnnist.

   

Advertisements