Tere taas. Vahepeal on niipalju juhtunud, et hoia ja keela. Vulkaanid purskavad igasugu tuhka ja sodi taevasse ja lennukid seisavad sootuks. Ja nagu kiuste pidin mina just siis reisima hakkama. Oleks ju võinud mõni päev varem ära minna kuid võta näpust. Oleks teadnud oleks ka läinud. Kuid ega ma üksi siis koju toppama jäänud, vaid ka sõbranna Viia sai seda tunda.No meie 2 kanget maarjamaa naist otsustasime juhtimise endi kätte võtta. Ja hakkasime rinda pistma raudkotkaste enditega. 🙂 Mis jutt, et ei saa minna, kui meie tahame ja peame. Kui ei saa õhust saab maapealt ikka. Aga nagu selgus ei mingit ühistransporti. Kõik piletid välja müüdud ja segadus missugune. Aga ega see ka meiesuguseid ei peatanud. Lähme siis autoga. Mina nagu lammas, kes pole eluski nii pikka sõitu sõitnud ei teadnud nendest rõõmudest midagi. Ja hea on muidu oleksin hakkanud kahtlema oma ürituses. Plaanid tehtud, päev kindlaks määratud, seega oli vaja panna paika marsuut. No kaardist tean ma samapalju, kui siga pühapäevasest päevast. Kuid siis võtsin telefoni ja helistasin sõber Raivole. Tema hea mees aitas mul siis reisu marsuudi paika panna. Aga ei tea kas meie õnneks või tema kahjuks, aga poole sõnaga andis märku, et ta tuleks meiega kaasa sõitma. Püha mürgel, see kui taevamanna, mis mulle sülle langes. Ja siis läks juba minu poolt suuremaks surveavaldamiseks. No ja lõpuks ma selle jah sõna temalt kätte sain. Esmaspäeva hommikul läks sõiduks lahti. Raivo nõue minule oli, et ma pean koguaeg rääkima, et väsimus peale ei tuleks. No nii ma siis seda lustikummuti osa mängisin. Reisule minnes olime puhtad natusaalsed make upi vabad maarjamaa naised. Värvida ennast ju polnud mõtet, muidu oleks poolel reisul välja näinud nagu panda karud. Sõitsime Tallinna ja võtsime Viia ja Krete ka peale. Nüüd siis läks tõeliseks sõiduks Milano poole. 1 peatus oli meil Pärnus, kus keha kinnitasime kiiruga ja siis edasi põrutasime. Kuna ma enne natuke juba tõbine olin, ostsin endale hunniku rohtu kaasa. Ei või ju teada millal neid võib vaja minna. Karolinale ostsin Paolo Coelho 2 raamatut, kuna see tema lemmik kirjanik. Raamatuteks seekord 11 minutit ja Portobello nõid. Ega ma neist suurt miskit tea, kui vaid niipalju, et 11 minutit mingist prostituudist. Noh lubasin endale pühalikult see raamat siiski läbi lugeda, et teaks millest terve tee lõõpisime. Reis kulges viperusteta läbi Läti ja Leedu ja sealt edasi Poola. Kodus juba mu venna teadis rääkida, et vot Poolas teeääred täis selliseid toredaid tüdrikuid, kes seltsi otsivad. Noh mina neid ei näinud esimesel õhtul. Jo siis tüdrukud juba olid autodele saanud ja usinalt oma töökohustusi täitsid. Noh ma siis mõtlesin, et äkki peaks hoopis iga kord, kui kuskil tee ääres mõni selline näitsik seisab auto kinni pidama ja talle seda 11 minutit lugema. Ja noh loeks seda ka ainult 11 minutit. Kas sellest kasu oleks ei tea, aga püha ürituse nimel oleks meie ju oma panuse annud. 🙂 Ja siit sai meie reisi tõmbenumbriks 11 minutit. Ja sõna vihm tuli meil sellest, et Raivo kodus teadis kindlalt rääkida, et terve meie reisuaja sajab vihma. No 3 korral läks mul õnneks taevaisalt mingi paar piiska ingli pissi meie autoklaasile saada. Jo mu võimed ikka veel kesised on selle taevaisaga vesteldes. Päike säras kogu tee ja ilm oli super. Magada saime ainult peale Varssavit 3 tundi millest mina valvasin teiste und. No mis teed, kui ei oska magada sõiduajal. Hoia silmi kinni palju tahad magama vot ei jää. Seega ei olnud minust ka autosõitjat. Ja ega lustikummut 2 tööd endale ka ei suuda võtta, see käiks lihtsalt üle jõu. Sõitsid meil seega Raivo ja Viia. Hommikul kell 6 läks Varssavist sõit edasi ja jõudsime Saksamaale. Oh sa raks, seal hakkas see ummikute värk peale. Minul pea lõhkus magamatusest mis kole ja sõin aspiriini. Terve päev sõitu ja ühtuks olime Austrias. Ootasin hirmsasti Itaalia piiri, et olla kodus. Kuid ega 1 lustikummut sellisele valule vastu pea ja 2 päeva õhtuks oli mul hääl läinud. Kui jõudsime üle piiri Itaaliasse tuli mu kõrist 1 väga hädine hurraaaa. Kell 3 jõudsime lõpuks Milanosse. Seda õnne kui oled taas kodus ja pääsed voodisse. Õndsuse tipp, ausalt kohe. Kuid vaene Viia jätkas veel 350 km reisu oma koju Firenzesse. Jõudis tema sinna alles kell 6 hommikul. Vot sedasi ja Raivo nägi ka välja kui sombi. Minust pole mõtet üldse rääkida olin nagu kg riisi ära söönud silmad nagu hiinlasel kissis peas. Aga noh otsustage ise, panen siia mõned pildid vaatamiseks teile.

Aga veelkord tänan Raivot ja Viiat kuna ilma nendeta ma oleks alles poolel teel  koju praegu. 🙂